Haarad Tallinnas lindilt kohvri, krõbistad lukud lahti ja avastad kohvrist kirja, mille pani sinna Saksamaa Federal Police nimelt torkasid neile röntgenkiirte valguses silma paar kahtlast eset. Välgumihklid suveniiriks. Removed ja destroyed.
Pean mainima, et mul on väga raske ette kujutada, kuidas need kaks rumalat vidinat suudaksid kinnises kohvris äkki plahvatada, iseenesest. Või 12 km kõrgusel väikeses vaakumis.. Ei ole väga reaalne. Las ta jääda.
😊
pühapäev, 31. märts 2019
reede, 29. märts 2019
Teel Tallinna
Ma mõtlesin, et täna ei blogi, aitab küll aga midagi jäi kripeldama või on see uus harjumus.
Kell 6 äratus. Dušši all kerge värskendus. Viimased riismed kohvrisse ja alla. Lifti ja nr I. A no siin pole esimene korrus I korrusel, vajutan K, lähebki keldrisse. Jääb üle E. Erste? Ahjaa, need eilsed salvrätikud.. Õhtul vaatasin dollarit meenutavat vaipa ja hotelli nime Wallstrasse - selge pilt, olin Berliinis saamas tükikest Ameerikast.
Receptionis käis kõik kiirelt, takso oli minutiga kohal. Juht haaras mult kohvri ja torkas pagasnikusse. Hakkasime liikuma, raadiost tuli Türgi keelne jutt. Seda ma vaatasin, et nii tume sakslane :) Vahepeal pidin teda rahustama, et ma varusin lennujaama jõudmiseks aega piisavalt.See oli väike vihje, et pole vaja linnas gaasitada. Tegelikult Mercedese kiirendus on päris hea ja muidu väga mugav, lennujaamas jagati tasuta auto ajakirja, lugesin huviga uute mersude kohta.
Veerand tundi enne planeeritud aega olime lennujaamas, enne sissesõitu on suur tabloo, mille eest saad autoga läbi sõita ja vaadata, mitmendast gate´ist Su lennuk läheb.
Check in´is askeldab üks mees, kes küsib esteks saksa keeli pärast inglise keeli, mis ma soovin. "You are too early coming." Parem varem, kui hiljem on näha poole tunni pärast, kui üks härrasmees kiirustab oma kohvrit tirides gate pole aga piletikontrolli proua laiutab käsi - "Sorry, too late!"
Esimene tund möödub töömeile lugedes ja neile vastates päris kiirelt. Eemalt kohvikust hakkab kostma kurjakuulutavat lärmi, justkui oleks Briti poissmehed Tallinna Vanalinna lahti lastud. Nood rööklevad saksa keeles ja hirnuvad hüsteeriliselt oma totakate naljade üle. Ega siin palju variante pole, ilmselt tuleb neid ka pooleteist tunnise lennu ajal ära taluda ja nii ongi.
Väljas on -66 kraadi külma. Oleme 12 km kõrgusel.
Esimene tund on nad suhteliselt rahulikud, viimane pooltund aga tuli tunne sisse, et kohe jõuavad Riia linna. Üks neist kujutab ette, et lennuk on täis tänulikke melomaane, kes tahaks andunult tema rave muusikat kuulata. Üks nende ees istuvatest naistest ei kannata enam ja kolib ettepoole istuma ning varjub jope ja kapuutsi sisse. Mul on alati igaks juhuks kõrvaklapid kaasas, praegu kuluvad marjaks ära.
Nii nüüd tuleb veel 3,5 tundi veeta sisukalt Riia lennujaamas aga enne pilk poodi. Üks tüdruk pakub käigu pealt maski. Ah mis maski tegija mina olen, see rohkem naiste teema.
Lõhnapoe tüdruk tahab kangesti aidata. OK. "Ma enam ei tunne hästi lõhna, kas see on hea": küsin ühe lõhna kohta. Tüdruku yes´id julgustavad rahakoti raudu avama.
Kell 6 äratus. Dušši all kerge värskendus. Viimased riismed kohvrisse ja alla. Lifti ja nr I. A no siin pole esimene korrus I korrusel, vajutan K, lähebki keldrisse. Jääb üle E. Erste? Ahjaa, need eilsed salvrätikud.. Õhtul vaatasin dollarit meenutavat vaipa ja hotelli nime Wallstrasse - selge pilt, olin Berliinis saamas tükikest Ameerikast.
Receptionis käis kõik kiirelt, takso oli minutiga kohal. Juht haaras mult kohvri ja torkas pagasnikusse. Hakkasime liikuma, raadiost tuli Türgi keelne jutt. Seda ma vaatasin, et nii tume sakslane :) Vahepeal pidin teda rahustama, et ma varusin lennujaama jõudmiseks aega piisavalt.See oli väike vihje, et pole vaja linnas gaasitada. Tegelikult Mercedese kiirendus on päris hea ja muidu väga mugav, lennujaamas jagati tasuta auto ajakirja, lugesin huviga uute mersude kohta.
Veerand tundi enne planeeritud aega olime lennujaamas, enne sissesõitu on suur tabloo, mille eest saad autoga läbi sõita ja vaadata, mitmendast gate´ist Su lennuk läheb.
Check in´is askeldab üks mees, kes küsib esteks saksa keeli pärast inglise keeli, mis ma soovin. "You are too early coming." Parem varem, kui hiljem on näha poole tunni pärast, kui üks härrasmees kiirustab oma kohvrit tirides gate pole aga piletikontrolli proua laiutab käsi - "Sorry, too late!"
Esimene tund möödub töömeile lugedes ja neile vastates päris kiirelt. Eemalt kohvikust hakkab kostma kurjakuulutavat lärmi, justkui oleks Briti poissmehed Tallinna Vanalinna lahti lastud. Nood rööklevad saksa keeles ja hirnuvad hüsteeriliselt oma totakate naljade üle. Ega siin palju variante pole, ilmselt tuleb neid ka pooleteist tunnise lennu ajal ära taluda ja nii ongi.
Väljas on -66 kraadi külma. Oleme 12 km kõrgusel.
Esimene tund on nad suhteliselt rahulikud, viimane pooltund aga tuli tunne sisse, et kohe jõuavad Riia linna. Üks neist kujutab ette, et lennuk on täis tänulikke melomaane, kes tahaks andunult tema rave muusikat kuulata. Üks nende ees istuvatest naistest ei kannata enam ja kolib ettepoole istuma ning varjub jope ja kapuutsi sisse. Mul on alati igaks juhuks kõrvaklapid kaasas, praegu kuluvad marjaks ära.
Nii nüüd tuleb veel 3,5 tundi veeta sisukalt Riia lennujaamas aga enne pilk poodi. Üks tüdruk pakub käigu pealt maski. Ah mis maski tegija mina olen, see rohkem naiste teema.
Lõhnapoe tüdruk tahab kangesti aidata. OK. "Ma enam ei tunne hästi lõhna, kas see on hea": küsin ühe lõhna kohta. Tüdruku yes´id julgustavad rahakoti raudu avama.
neljapäev, 28. märts 2019
Berliinis
Donald Trump on vist Berliini tulemas?
Täna lähen hotellist 200m kaugusele Berliini Evangeelsesse Kooli vaatama, kuidas nad õpivad. Eelinfo on, et neil on ainult kuus õppeainet ja õppimiseks loetakse ka see, kui nad kuskil 3 nädalat omal käel hakkama saavad.
Nii 32 peaks see maja olema... Majal on hoopis silt Theaterhaus Mitte, ahaa hoovis on veel üks maja.
Oleme Ida-Berliinis. Ümber koolimaja olevat need suured maeiteamiktmekordsed majas kasvanud sinna viimase viie aasta jooksul.
Koridor on veidi omapärane, kaetud seinamaalingutega. 12 aastat tegutsenud kiriku rahadega loodud koos on mu vastuvõtja Sven Methe sõnul ülimalt heas kohas, sisuliselt Berliini keskel ja lähim muuseum lausa sulgpalliga visatav, sest kivi lendaks üle.
Koguneme suurde klassiruumi, enamus on saksa keelt kõnelevad inimesed. Algab tutvustamisega. Enamus huvilisi on tulnud 4-5 kaupa. Räägin, et tulen Estoniast, Venemaa kõrvalt, Millegipärast pälvin naerupahvaku, ju on mingid kohalikud naljad, mida me ei mõista.
Ring täis suundume koos jaapnlanna ja hollandlannaga omaette klassi, kuhu meid saadavad Johanna Paui ja Helene von Stuckrad. Viimased on selle kooli õpilased ja teevad meile korraliku tutvustuse. Eriti hoos on Johanna, kelle kiireid ja sisutihedaid lauseid ei jõua ma oma peas otsast lõpuni tõlkidagi,
Unustage ära oma arvutid, powerpoindid ja datad, töö käib siin rohkem paberi ja pliiatsiga. Ainult ühes klassis olid õpilastel kamba peale üks tahvelarvuti laual ja midagi nad seal otsisid. Luurasin eemalt - ei mänginud.
Õppetöö käib ka koridoris.
Aasta algul saavad nad plaani ja asuvad seda täitma. Tunnid algavad kell 8.30 ja kestavad kella 16ni, tuttav graafik. Vahepeal on lõuna 11.50- 14.20. Käisime ka söömas. Lihavaba vegetoit, Ei tea, parem siis juba Teko hakklihatoidud.
Ühesõnaga tuled kooli ja siis hommikul valid, kuhu tundi lähed. Kui klass on juba täis, siis lähed järgmisse klassi. Õppestiilid pidid olema erinevad aga suhteliselt palju on rühmatööd, diskusioonõpet ja nägime, kuidas matemaatikaõpetaja seletas õpilasele tahvli abil ruutvõrrandi lahendamist.
Võid õppida ka raamatukogus. Üks laps oligi seal õpiku kallal ametis.
Nad kasutavad lõimimist päris usinalt, nimelt on kokku traageldatud inglise ja saksa keel, mida õpetatakse ajaloo võtmes ja geograafia kastmes. Käiakse ka kolm nädalat kusagil ära ning tagasi tulles tuleb teha rühmakaaslastele ettekanne. Palju tehakse igatsorti projektõpet. Workshop'e.
Uksest lendab sisse Vincent ja libistab end diivanile. Ahjaa, unustasin mainida ennist, et õpilased polegi siin ontlikud mustades rüüdes jumalasulased, vaid näevad täitsa tavalised välja ja mõni poiss istub klassis ka nokats peas.
Vincenti sõnul võid 10 kl käia siin, 11kl näiteks USAs ja siis 12kl tavalises Saksa gümnaasiumis. Hindeid pannakse, kuid hinnatakse ka "Sul läks paremini, kui eelmine kord" ehk siis kujundavalt. Lõpueksamid on ka "see teeb mind närviliseks" lisas võimalik tulevane Teko küünetehnikute õppejõud.
Paljud siin lamajatest on pärast edukaid õpinguid astunud ülikooli aga üks on matustel kõneleja (Vincent ei suuda varjata, et ta oli pisut üllatunud seda kuuldes).
Lõppu panen õpetaja töölaua.
Täna lähen hotellist 200m kaugusele Berliini Evangeelsesse Kooli vaatama, kuidas nad õpivad. Eelinfo on, et neil on ainult kuus õppeainet ja õppimiseks loetakse ka see, kui nad kuskil 3 nädalat omal käel hakkama saavad.
Nii 32 peaks see maja olema... Majal on hoopis silt Theaterhaus Mitte, ahaa hoovis on veel üks maja.
Oleme Ida-Berliinis. Ümber koolimaja olevat need suured maeiteamiktmekordsed majas kasvanud sinna viimase viie aasta jooksul.
Koridor on veidi omapärane, kaetud seinamaalingutega. 12 aastat tegutsenud kiriku rahadega loodud koos on mu vastuvõtja Sven Methe sõnul ülimalt heas kohas, sisuliselt Berliini keskel ja lähim muuseum lausa sulgpalliga visatav, sest kivi lendaks üle.
Koguneme suurde klassiruumi, enamus on saksa keelt kõnelevad inimesed. Algab tutvustamisega. Enamus huvilisi on tulnud 4-5 kaupa. Räägin, et tulen Estoniast, Venemaa kõrvalt, Millegipärast pälvin naerupahvaku, ju on mingid kohalikud naljad, mida me ei mõista.
Ring täis suundume koos jaapnlanna ja hollandlannaga omaette klassi, kuhu meid saadavad Johanna Paui ja Helene von Stuckrad. Viimased on selle kooli õpilased ja teevad meile korraliku tutvustuse. Eriti hoos on Johanna, kelle kiireid ja sisutihedaid lauseid ei jõua ma oma peas otsast lõpuni tõlkidagi,
Unustage ära oma arvutid, powerpoindid ja datad, töö käib siin rohkem paberi ja pliiatsiga. Ainult ühes klassis olid õpilastel kamba peale üks tahvelarvuti laual ja midagi nad seal otsisid. Luurasin eemalt - ei mänginud.
Õppetöö käib ka koridoris.
Aasta algul saavad nad plaani ja asuvad seda täitma. Tunnid algavad kell 8.30 ja kestavad kella 16ni, tuttav graafik. Vahepeal on lõuna 11.50- 14.20. Käisime ka söömas. Lihavaba vegetoit, Ei tea, parem siis juba Teko hakklihatoidud.
Ühesõnaga tuled kooli ja siis hommikul valid, kuhu tundi lähed. Kui klass on juba täis, siis lähed järgmisse klassi. Õppestiilid pidid olema erinevad aga suhteliselt palju on rühmatööd, diskusioonõpet ja nägime, kuidas matemaatikaõpetaja seletas õpilasele tahvli abil ruutvõrrandi lahendamist.
Võid õppida ka raamatukogus. Üks laps oligi seal õpiku kallal ametis.
Nad kasutavad lõimimist päris usinalt, nimelt on kokku traageldatud inglise ja saksa keel, mida õpetatakse ajaloo võtmes ja geograafia kastmes. Käiakse ka kolm nädalat kusagil ära ning tagasi tulles tuleb teha rühmakaaslastele ettekanne. Palju tehakse igatsorti projektõpet. Workshop'e.
Uksest lendab sisse Vincent ja libistab end diivanile. Ahjaa, unustasin mainida ennist, et õpilased polegi siin ontlikud mustades rüüdes jumalasulased, vaid näevad täitsa tavalised välja ja mõni poiss istub klassis ka nokats peas.
Vincenti sõnul võid 10 kl käia siin, 11kl näiteks USAs ja siis 12kl tavalises Saksa gümnaasiumis. Hindeid pannakse, kuid hinnatakse ka "Sul läks paremini, kui eelmine kord" ehk siis kujundavalt. Lõpueksamid on ka "see teeb mind närviliseks" lisas võimalik tulevane Teko küünetehnikute õppejõud.
Paljud siin lamajatest on pärast edukaid õpinguid astunud ülikooli aga üks on matustel kõneleja (Vincent ei suuda varjata, et ta oli pisut üllatunud seda kuuldes).
Lõppu panen õpetaja töölaua.
Täna oli reisupäev
Teeme nii et ma ei alusta täna hommikusöögist, läilaks läheb juba. Nii palju, et kell 8 oli söögisaal rahvast peaaegu tühi. Paar meest sonkisid oma taldrikutes ja üks naine, kes meenutas välimuselt Anu Saagimit. Homme lähen Berliinis 8 paiku sööma, hea rahulik! Pilti ma ei teinud aga mul jäi eilsest üks võlgu.
Norbert on vasakut kätt.
Kolmapäev oli turupäev. Samamoodi rahvas lettide taga nagu Eestis laatadel ja toidukaubad, lilled, istikud ehk sortiment ka umbes sama. Köögiviljade hind tundus aga tiba krõbedam, kui Eestis.
Pildistasin ilusaid ja paar eurot kallimaid, kui Eestis kartuleid ka aga need pildid läksid mobiilis katki. Päriselt. Kogu eilne klõpsutamine läks aia taha va paar pilti. Põhjus arusaamatu.
Egas midagi head aega ilus väike nunnu Höxter! Aeg on raudteejaama minna, tegelikult sama suur kui Tondi rongipeatus.
Norbert on vasakut kätt.
Kolmapäev oli turupäev. Samamoodi rahvas lettide taga nagu Eestis laatadel ja toidukaubad, lilled, istikud ehk sortiment ka umbes sama. Köögiviljade hind tundus aga tiba krõbedam, kui Eestis.
Pildistasin ilusaid ja paar eurot kallimaid, kui Eestis kartuleid ka aga need pildid läksid mobiilis katki. Päriselt. Kogu eilne klõpsutamine läks aia taha va paar pilti. Põhjus arusaamatu.
Egas midagi head aega ilus väike nunnu Höxter! Aeg on raudteejaama minna, tegelikult sama suur kui Tondi rongipeatus.
Sa ei usu aga sellises heaoluriigis on ka mehed, kes istuvad õllepudel jalge vahel rongijaamas ja ei kavatsegi rongile minna. Me kutsume neid Estlandis hellitlevalt parmudeks,
Rongidest rääkides, meie oranžid Elroni porgandid on ikka väga uued ja mugavad. Saksamaal ei ole üheski rongis vaba wifit. Õnneks pakettandmeside ei maksa enam hingehinda. Elisa pakkus nädalaks 2GB netti 3.60. Kui youtubes koguaeg videosid ei vahi, jätkub seda lahedalt. Ja pistikupesasid pole, siinmaal kuluks akupank marjaks ära.
Ooot, nüüd juhtus küll ime. Punktlich Deutchland ja rong seisab juba 5 minutit jaamas. Tulles oli kahe rongi vahe 5 min, siis ma poleks jõudnud ümberistuda... Altenbeckenis on kahe rongi vahe 35 min, seega jõuab ilusti. Tegelikult oleks võinud kauemgi seista - selgub veidi hiljem, kui soojast vagunist, tuleb kolida ümberisitumiseks pooleks tunniks kõledasse jaamahoonesse. Päikest enam pole ja kisub vihmale.
Hannoveri suunduv rong on kuidagi eriti ebamugav oma õhukese poroloonikirmest ja 90 kraadiste istmetega. OK, 45 min kannatab ära. Aknast tuhisevad mäed, põllud ja metsasalud mööda. Lääne-Euroopas pidi iga ruutmeeter olema kultuuristatud, no nii hull see asi ka pole, mõned kohad paistavad üsna ürgsed välja, mine tea, kui praegu maha läheks, äkki leiaks mõne karu käpajälje.
teisipäev, 26. märts 2019
Teine tööpäev
Täna hommikul polnud söögisaalis ühtki vaba lauda. Huvitav, et selles hotellis ööbivad peamiselt mehed või siis naised alles määrisid make upi näole ja sööma jõudnud. Vaevalt ka et valmistuvad rannahooajaks, siis paar vanemat daami oli, üks koeraga. Oma pudeliga ei tohi tulla, oma puudliga palun.
Pärast sööki on hea jälle alpinismiga tegeleda. Mida kõrgemale tõused, seda lummavamaks muutuvad vaated alla linna.
Alustasin täna Marci tunni külastamisega. Noored tegelesid SQLiga. See on selline andmebaaside programmeerimise keel, ütleme nii, pole just kõige kergem teema. Marc küsib äkki hoopis, kas ma vene keelt ka oskan? No kuulge, ma tulen ikkagi Lasnamäelt - jawohl!
Klassi taga lõpus on kaks tüdrukut, kes pidid oskama russian language. Uurin asja, selgub, et ema on kirgiisiast pärit. OK, see pole Venemaa aga vene keelt nad oskavad.
Ja pilti meeldib neile ka teha, ma alguses ei planeerinud ennast sinna vahele kiiluda aga siis võtsin ühisfotografeerimise ettepaneku vastu.
Edasi sõitsime 15 km kaugemale Brakelisse, kus on teine koolimaja. Ei ole seal Saksamaal ka raha hariduses lademetes, mõni aasta tagasi ühendati kaks kooli omavahel 2700 õpilasega suurkooliks, mille vahel on suured metsaga kaetud mäed ja külad. Natuke meenutab oma laskumiste ja tõusudega Lõuna- Eestit.
Tulevased lasteaednikud valmistuvad laboris rullbiskviiti tegema. Üks veidi vanem proua rätikus hakib köögivilju. Seost veel ei tea.
Vot sellised tulid välja. Nad õpivad kõigepealt kaks aastata 5 päeva nädalas koolis ja siis mingil hetkel 8 kuud praktikal lasteaias. Pärast õpivad veel kolm aastat. See jäi pisut segaseks aga siis sekkus ... nii palun kergemat karistust, mul ei meenu nimi... ühesõnaga Türgi juurtega kõige vanem õpilane, kes oli 10a kõigest eemal, kui kasvatas kodus poega ja tütart. Tanja kõrvalt julges küsida, mis rahvusest mees on? Türklane.
Mind hakkas huvitama sooneutraalsus, kas lasteaias on neil inimesed või poisid ja tüdrukud. Selgus et eristatakse veel siiani soo alusel lapsi. Aga söögitädi peab olema kursis usuliste vaadetega, et moslemitele ei hakkaks siga sisse söötma. See on veel lihtne teema aga eriti maiustustes kasutatakse želatiini, seda on juba raskem märgata.
Raamatukogu kuivas pärast remonti kokku ja on rohkem muutunud kohaks, kus õpilased käivad kuvarilt, mitte riiulivahelt lugemas.
Arvuteid on majas palju, selline liikuv lap-topi riiul paiknes klassi ukse ees.
Näiteks Volkswageni elektrisüsteem näeb välja selline. Skeem, ühendused ja lambid. Kui asendada mõni tuli LEDiga ei pidavat see süsteem toimima, siis tuleb ka peaarvutis teha reset.
Aga nüüd asja kallale, enne lõunat oli mul planeeritud tähtis kohtumine kooli direktori endaga.
Paremalt teine Mr Michael Urhahne tahaks, et õpetajad kasutakse igasugu digivahendeid palju- palju rohkem. Minu kõrval olev Tanja on kooli digiguru, kas nüüd kõigist õnnestub tanjad teha? Täna kasutavad nad arvuteid juba peaaegu iga tund õppetöös.
Pärast sööki on hea jälle alpinismiga tegeleda. Mida kõrgemale tõused, seda lummavamaks muutuvad vaated alla linna.
Alustasin täna Marci tunni külastamisega. Noored tegelesid SQLiga. See on selline andmebaaside programmeerimise keel, ütleme nii, pole just kõige kergem teema. Marc küsib äkki hoopis, kas ma vene keelt ka oskan? No kuulge, ma tulen ikkagi Lasnamäelt - jawohl!
Klassi taga lõpus on kaks tüdrukut, kes pidid oskama russian language. Uurin asja, selgub, et ema on kirgiisiast pärit. OK, see pole Venemaa aga vene keelt nad oskavad.
Ja pilti meeldib neile ka teha, ma alguses ei planeerinud ennast sinna vahele kiiluda aga siis võtsin ühisfotografeerimise ettepaneku vastu.
Edasi sõitsime 15 km kaugemale Brakelisse, kus on teine koolimaja. Ei ole seal Saksamaal ka raha hariduses lademetes, mõni aasta tagasi ühendati kaks kooli omavahel 2700 õpilasega suurkooliks, mille vahel on suured metsaga kaetud mäed ja külad. Natuke meenutab oma laskumiste ja tõusudega Lõuna- Eestit.
Tulevased lasteaednikud valmistuvad laboris rullbiskviiti tegema. Üks veidi vanem proua rätikus hakib köögivilju. Seost veel ei tea.
Mind hakkas huvitama sooneutraalsus, kas lasteaias on neil inimesed või poisid ja tüdrukud. Selgus et eristatakse veel siiani soo alusel lapsi. Aga söögitädi peab olema kursis usuliste vaadetega, et moslemitele ei hakkaks siga sisse söötma. See on veel lihtne teema aga eriti maiustustes kasutatakse želatiini, seda on juba raskem märgata.
Raamatukogu kuivas pärast remonti kokku ja on rohkem muutunud kohaks, kus õpilased käivad kuvarilt, mitte riiulivahelt lugemas.
Arvuteid on majas palju, selline liikuv lap-topi riiul paiknes klassi ukse ees.
Aga nüüd asja kallale, enne lõunat oli mul planeeritud tähtis kohtumine kooli direktori endaga.
Paremalt teine Mr Michael Urhahne tahaks, et õpetajad kasutakse igasugu digivahendeid palju- palju rohkem. Minu kõrval olev Tanja on kooli digiguru, kas nüüd kõigist õnnestub tanjad teha? Täna kasutavad nad arvuteid juba peaaegu iga tund õppetöös.
esmaspäev, 25. märts 2019
Täna esimene tööpäev
Nii põnev oli, et äratasin mobiili üles, mitte vastupidi. Hommikusöök pidi olema vastasmajas läbi õue. Seega soojalt riide, eilne hõlmad laiali ilberdamine varakevadises ja salakavalas päikesepaistes andis hommikul kurgus ja ninas tunda. Administraatoritädi saatis mu esmalt otse, siis rehmas käega, a ei mine ikka vasakule. Õnneks keegi kolistas toidunõudega taamal, hääl juhtis õigesse kohta.
No vaata seda saali!
Sakslane armastab kohvi ja seal tuuakse see sulle lausa kannuga lauale. Söök nagu söök ikka, igasugu wurstid, kindlasti leiad rootsi lauast mitut sorti saia ja veel rohkem variante magusatest džemmidest.
No vaata seda saali!
Sakslane armastab kohvi ja seal tuuakse see sulle lausa kannuga lauale. Söök nagu söök ikka, igasugu wurstid, kindlasti leiad rootsi lauast mitut sorti saia ja veel rohkem variante magusatest džemmidest.
Hommikusöök on seepärast ka hea aeg, et saad vaadata, kes veel hotellis on ja keele järgi kust nad on. Hm, kõik rääkisid saksa keeles ja paistab et hotell on pooltühi.
Egas midagi, aeg on koolihoone üles otsida. Maps juhib sinka-vonka läbi kitsaste tänavate. No ikka nii kitsad, et käed laiali peaaegu puudutad müüre kahelt poolt. Majad on ilusad.
Ja siis tuleb tõus. Pikk ja põhjalik. Midagi Lauluväljaku taolist. Mu ees veavad end poiss ja tüdruk mäkke, viimasel on pläru hambus aga poisi jaks lõpeb varem, jätan nad oma selja taha ähkima.
Egas midagi, aeg on koolihoone üles otsida. Maps juhib sinka-vonka läbi kitsaste tänavate. No ikka nii kitsad, et käed laiali peaaegu puudutad müüre kahelt poolt. Majad on ilusad.
Korralik trenn või siis tee teadmiste juurde ei saagi lõbus lauskmaa olla.
Majas tuleb üks tõus veel võtta.
5 min. on aega. Kohe näeme saksa täpsust. Oodates kukub pulss ka kenasti normi tagasi.
Tanja järgi võib oma sekundiosutit kalibreerida. Suundume õpetajate tuppa kolleege tervitama. Esimene tund on Tanja oma. Oi ta on e-teema fanaatik. https://www.classroomscreen.com kätkeb endas mitut vidinat. Teate küll timer, liivakell, QR kood jne. Mitte ainult õpetaja, vaid ka õpilased on end dataprojektoriga ühendanud, et saaks teistele oma töid esitleda.
Tanja läheb hoogu: kas ma https://www.mysimpleshow.com/ kasutan? "Veel pole jõudnud," vastan. Käed pühivad textid minema, OK, luban pärast hotellis vaadata lähemalt.
Majas tuleb üks tõus veel võtta.
5 min. on aega. Kohe näeme saksa täpsust. Oodates kukub pulss ka kenasti normi tagasi.
Tanja järgi võib oma sekundiosutit kalibreerida. Suundume õpetajate tuppa kolleege tervitama. Esimene tund on Tanja oma. Oi ta on e-teema fanaatik. https://www.classroomscreen.com kätkeb endas mitut vidinat. Teate küll timer, liivakell, QR kood jne. Mitte ainult õpetaja, vaid ka õpilased on end dataprojektoriga ühendanud, et saaks teistele oma töid esitleda.
Tanja läheb hoogu: kas ma https://www.mysimpleshow.com/ kasutan? "Veel pole jõudnud," vastan. Käed pühivad textid minema, OK, luban pärast hotellis vaadata lähemalt.
Quizlet, Microsoft Sway.. Viimane pidi eriti hea asi olema aga tuleb koos Microsoft Office 365ga kaasa. Üldse on sakslased microsofti usku, ega usalda googlet. Riiklik poliitika.
Klassi ees selgus, et ta kasutab paberit ja õpikuid ka.
Nagu näha on õpilaste laudadel läpakad. õpilasi on tuhande ringis, koolis käiakse kahel päeval nädalas ja kella 13st minnakse kas firmasse praktikale või siis kolmel ülejäänud päeval. Väike raha pidi ka tulema 200-600EUR kuus. Kokkadel pidi olema teenistus 300EUR kuus.
Klassi ees selgus, et ta kasutab paberit ja õpikuid ka.
Sealmaal on üldse nii, et kuni 18a pead koolis käima. Kutsekooli ehk berufschulesse astumiseks lähed kõigepealt ettevõttesse ja sõlmid nendega lepingu. Kui enam õppida ei jaksa, võid lepingu küll katkestada, kuid pead minema kuhugi teise kooli.
Tagasi arvutite juurde. Koolis on neid ca 400. Kuna kõik õpilased pole nagunii korraga koolis, pidi jätkuma.
Siit saab laenutada umbes 80 raali.
Paned nime kirja ja laud arvutusmasinad korvi ja minek.
Arvutustehnika eest hoolitseb seal üks konkreetne inimene. Õpilased saavad puhtad arvutid. Sakslastel on väljatöötatud programm, mis teeb pärast iga kasutamist korraliku puhastuse, kui vaja, koristab Windowsi enda ära.
Järgmisena võtab mind oma hoole alla Marc, lähme tema tundi rühmatööd tegema. Räägin talle natuke rühmatöö ajaloost ja arutleme, et selle õnnestumine sõltub peaasjalikult rühmaliikmete tööjaotusest.
Ühe exceli triki õppisime ka koos õpilastega ära. Teatavasti excelis kopeerides liidab programm +1 aga ühe sümboliga, mida siin plogi keeldub näitamast, saab jätta algväärtuse muutmata.
Pärast seda tundi näksime õpetajate toas vahvlit ja tutvun juba tasapisi Norbertiga. Üks tore naisterahvas segas vahele, et ta on miski projektijuht vms, et davai tutvusta end ülejäänud rahvale ka. OK. Pärast ise ka imestasin, et kuidas ma oma inglise keelega hakkama sain, õigemini enamus valdab sama kesiselt ja tundusin asjalik.
Norberit ma praegu näidata ei saa, pildid saadetakse mulle hiljem. Tema juures toimus veebipõhine eksam DLGI keskkonnas.
Nagu meilgi annavad õpilased kord aastas õpetajatele feedbacki. Ja paar korda aastas annavad õpetajad, kui õpilane on õppevõlglane, siis edasi ei saa. Jääb poolaastat kordama või ..
Tagasi arvutite juurde. Koolis on neid ca 400. Kuna kõik õpilased pole nagunii korraga koolis, pidi jätkuma.
Siit saab laenutada umbes 80 raali.
Järgmisena võtab mind oma hoole alla Marc, lähme tema tundi rühmatööd tegema. Räägin talle natuke rühmatöö ajaloost ja arutleme, et selle õnnestumine sõltub peaasjalikult rühmaliikmete tööjaotusest.
Ühe exceli triki õppisime ka koos õpilastega ära. Teatavasti excelis kopeerides liidab programm +1 aga ühe sümboliga, mida siin plogi keeldub näitamast, saab jätta algväärtuse muutmata.
Pärast seda tundi näksime õpetajate toas vahvlit ja tutvun juba tasapisi Norbertiga. Üks tore naisterahvas segas vahele, et ta on miski projektijuht vms, et davai tutvusta end ülejäänud rahvale ka. OK. Pärast ise ka imestasin, et kuidas ma oma inglise keelega hakkama sain, õigemini enamus valdab sama kesiselt ja tundusin asjalik.
Norberit ma praegu näidata ei saa, pildid saadetakse mulle hiljem. Tema juures toimus veebipõhine eksam DLGI keskkonnas.
Nagu meilgi annavad õpilased kord aastas õpetajatele feedbacki. Ja paar korda aastas annavad õpetajad, kui õpilane on õppevõlglane, siis edasi ei saa. Jääb poolaastat kordama või ..
Aga kord nädalas konsultatsioon? Norbert ei saa aru, mida ma räägin. Puuduja saab tunni ajal oma töö järgi teha, kui arusaamiseks on abi vaja, siis võib eratunde võtta.
Paar korda aastas on ka kohtumine vanematega, kellest kohal on eelkõige kaheliste vanemad, mitte kuueliste. Kuus on Saksamaal kõige viletsam hinne. Huvitav, kuidas nad täringut mängivad?
Norbertil on koolis n-ö lisatöö ka, ta koostab tunniplaani. Kuidas ta jõuab kõike? Ta üritas korraks aga ei osanudki vastata. Ja siis tulebki kõne - keegi oli saanud doctori aja ja soovis tunde tõsta...
Nii kell on palju! Homseni!
Norbertil on koolis n-ö lisatöö ka, ta koostab tunniplaani. Kuidas ta jõuab kõike? Ta üritas korraks aga ei osanudki vastata. Ja siis tulebki kõne - keegi oli saanud doctori aja ja soovis tunde tõsta...
Nii kell on palju! Homseni!
Tööle Saksamaale
Ütleme siis nii, et tee tööle nõuab natuke kannatlikust. Esmalt tuleb lennata Air Balticu alumiiniumkuuliga Berliini.
Ma ei soovita online omale kohta bronnides valida tagumist otsa. Ma ei tea, kas kõikides propellerlennukites aga selles isendis tuli viibida pidevas mootorimüras, mis vaibus alles Berliini kohal, kui piloodid jala gaasipedaaalilt võtsid ja hakkasime allapoole liuglema.
Lennujaamas liigu bussimärkide suunas, siis leiad kassa üles. 2.80EUR viib buss raudteejaama. Õiget peatust jälgi ülevalt tabloost aga võid ka suhelda bussis olevate reisijatega, kes olid vähemalt mul väga abivalmid.
Raudteejaam on päris huge.
Rahvaste paabel. Küsin vahepeal Eestist järgi, kas Starbucksi kohvi tasub võtta (oleks nagu varem jumaldavaid kiidusõnu kuulnud), sain vastuse topsist ei. OK. Edasi mingi suvalise putka juurde. Üks tumedanahaline pakib mulle pizzatüki kartongi ja tops kohvi juurde. 5EUR oli vist arve. Säh sulle säästustaarbaks. Väljas on suitsetajate areaal ja viludas tuules päikese käes tühjad lauad- toolid. Asun einele, kui pilk peatub mingil suurel naljakal rauast viguril.
Söömine mõjutab teatavasti aju. Valin algselt planeeritud rahulike ümberistumisega variandi asemel 5 min kiire perroonilt perroonile jooksmise kuskil Kreienseni linnas, tegelikult ma uurisin ühelt jaamatöötajalt pisut tausta ka, et tehniliselt täiesti teostatav. Muide rongid liiguvad siin vastavalt graafikule! Läksin tagasi jaamahoonesse.
Lennujaamas liigu bussimärkide suunas, siis leiad kassa üles. 2.80EUR viib buss raudteejaama. Õiget peatust jälgi ülevalt tabloost aga võid ka suhelda bussis olevate reisijatega, kes olid vähemalt mul väga abivalmid.
Raudteejaam on päris huge.
Säästueelarve on ka siia jõudnud, pianisti ei jaksa palgata ja vaene klaver peab end ise mängima.
Rongis vaata kindlasti seina peale ega keegi seda kohta bronninud pole, millele istud, muidu võib juhtuda, et järgmises jaamas loovutad oma koha ja ümberringi on ka kõik hõivatud.
Nad liiguvad siin päris kiirelt, kaua seisma ei pea, juba oled Hannoveris.
Rongis vaata kindlasti seina peale ega keegi seda kohta bronninud pole, millele istud, muidu võib juhtuda, et järgmises jaamas loovutad oma koha ja ümberringi on ka kõik hõivatud.
Nad liiguvad siin päris kiirelt, kaua seisma ei pea, juba oled Hannoveris.
Ja Hannoveri on vahepeal kevad kätte jõudnud.
Mobiili aku näitab 17%. On vaja veel sõita 45 min. Kreienseni, 5 min ühelt perroonilt teiseni jooksmiseks (rong on juba ees) ja veel pool tundi sõitu.
Höxter - peab mainima, et igaksjuhuks kodus väljaprinditud kaardist pole erilist kasu, egas midagi Google Maps käima ja munakivi sillutisel reisikäruga kolistades minema. Vahetult enne Ringhotel Niedersachseni kaob mobiiliakust viimane elektriraas aga enam pole vajagi.
Tellimine:
Postitused (Atom)